Eesti suurima kinnisvarabüroo Uus Maa kutselise hindaja ja analüüsieksperdi Mihkel Eliste sõnul on eestlased hakanud suvila ostmise asemel üürima väikemaju, mille turg buumib.
Mihkel Eliste kinnitusel on suvilatest saanud järjest enam üüriäri. „Nii elukondlik kinnisvaraturg kui ka puhkemajad liiguvad üürimise poole – noorem generatsioon ei taha end pikaajaliselt kinnisvaraga siduda ehk iga suvi samas kohas peenart rohida. Samuti soovitakse üürides proovida, kas suvila-elustiil tiheasustusega piirkondadest väljaspool üldse sobib,“ ütles Eliste.
„Kui terve iseseisvusaja on suvilakultuur vaikselt kokku kuivanud ning seda peeti jõukate lõbuks, siis väikeste puhkemajade buum läks korralikult käima koroona-perioodil ning nüüd pole minimaja-suvila enam pelgalt kulu, vaid toob ka raha tagasi. Tekkinud on uus kinnisvaraklass – väiksem konteiner- või moodulmaja väljaüürimiseks,“ kommenteeris Eliste ja lisas, et praeguseks on konkurents küll tublisti kasvanud ning nõudlus on hakanud paljude uute kohtade vahel geograafiliselt laiali hajuma.
„Kui tavaliselt on kõige nõutumad suvilad ranniku ääres, siis väikseid moodsaid puhkemajasid ehitatakse massiliselt üle Eesti ning need võivad ka metsa sees või piltlikult öeldes põllu peal olla – inimesed otsivad emotsiooni ja teistsugust keskkonda, et vahelduseks eeskätt Tallinnast eemale saada. Praegu on puhkemajasid rentimiseks pakkuda AirBnb andmeil ligi 200 ühikut, millest peamised just erinevad väikemajad, mahutades sageli kuni neli külalist. Rendi-puhkemajad on suvel enamuse ajast broneeritud ning ka talvel on populaarsemate täitumus märkimisväärne, mis võimaldab sageli ka 20-50–ruutmeetrise moodsalt sisustatud konteinermaja eest paarsada eurot öö eest küsida,“ rääkis Eliste.
„Päris palju on tehtud ka hooajalisi nii-öelda glämpingu-majutusi, mille eest küsitakse sadakond eurot öö eest, mis võib investeeringute mahtu arvestades päris hea tasuvuse tuua,“ ütles Eliste.
Uus Maa analüütiku sõnul rajatakse järjest enam puhkemajasid ja glämpinguid suuremale kinnistule, kus ka ise elatakse või suvitatakse ning teenitakse sellega lisaraha. “Väikemaja püstitamine Tallinnast eemale on keskmise kinnisvaraarendusega võrreldes küllalt madala sisenemisbarjääriga ja ka väiksema bürokraatiaga ettevõtmine. Kuna ehitamiseks on sageli võimalik ka pangast laenu saada, siis muudab see valdkonna väikeettevõtjate jaoks atraktiivseks. Väikemajutuse pidamine nõuab küll igapäevast tegelemist, aga sellega on võimalik parematel juhtudel teenida 15% – 25% aastatootlust, mis on elukondliku kinnisvara pikaajalise üüriäriga võrreldes pigem väga kõrge,” ütles Eliste.
„Näiteks Läänemaal, kus krundid on sageli keskmisest suuremad, mahub samale maatükile nii enda kodu kui ka rentimiseks saunamaja, ümberehitatud abihooned või ka element- või moodulmaja. Suvemajades käivad aktiivselt ka välismaalased, kes otsivad maalähedast kogemust, pakkudes sellega ka hotellidele järjest enam konkurentsi. Selles osas on luksuslikud ja loodussesse ehitatud väike-puhkemajad maailmas küllalt ainulaadsed ning suure maa- ja loodusturismi potentsiaaliga ka rahvusvaheliselt. Eestis on taoline potentsiaal veel suuresti alakasutatud,“ lisas Eliste.
„Teine põhjus, miks konteiner-tüüpi suvemaju palju ehitatakse, on see, et klassikalisi vähemalt heas seisukorras suvilaid on ka piirkonniti juba väga vähe müügipakkumisel – nõukogudeaegsed suvilad on tänaseks suuresti amortiseerunud ja neid on laialdaselt üksikelamutena kasutamiseks omakorda ümber ehitatud ja laiendatud. Niimoodi on vanad aiandusühistud Viimsis, Muugal, Sakus ning Aespal muutunud sisuliselt juba tavapärasteks elurajoonideks. Harjumaal küsitakse korralikumate suvilate eest tänapäeval keskmiselt 100 000 kuni 150 000 eurot ning pealinnast veidi kaugemates piirkondades nagu Kernus või Laitses sageli 50 000 – 80 000 eurot. Üle 150 000 euro maksvale suvilale on juba siiski veel tänapäeval raske ostjat leida,“ kommenteeris Eliste.