Viimasel ajal räägitakse palju büroopindade kasvavast vakantsusest, kuid on teinegi probleemne segment: tänavatasandi äripinnad. Sellest räägib lähemalt Uus Maa Ärikinnisvara maakler Aira Veelmaa.
Esmapilgul võib jääda mulje, et sellistest pindadest on pigem puudus, sest neid sageli otsitakse. Ent siin on oluline „aga“: nõudlus keskendub pindadele, mis asuvad rahvarohketel tänavatel, on hästi nähtavad ja ligipääsetavad ning mugavate parkimisvõimalustega. Sellistele tingimustele vastavaid pindu leidub vaid kesklinnas ja mõnel suuremal tänaval, seega on neid vähe ning need vabanevad harva, sest suurepärasest asukohast üldjuhul ei lahkuta. Kui äripind asub küll kesklinnas, kuid pole piisavalt nähtavas kohas või on ligipääs ebamugav, muutub selle „tööle saamine“ märksa keerulisemaks. Sellistel pindadel vahetuvad üürnikud sageli. Veelgi keerulisem on olukord kesklinnast eemal, kus uued ja ilusad äripinnad võivad jääda pikaks ajaks tühjaks – lihtsalt pole piisavalt huvilisi.
Uute elukvartalite arendusega lisandub turule pidevalt hulk äripindu, sest peaaegu igas hoones on need ette nähtud. Tulemuseks on olukord, kus pakkumine ületab nõudlust märkimisväärselt. Isegi atraktiivsetes ja hea asukohaga uutes elu- ja ärikvartalites on äripindade täitmine üsna keeruline, rääkimata vähem hinnatud piirkondadest. Kesklinnast eemal on ettevõtetel keeruline piisaval hulgal kliente kohale meelitada. Ainult ümbruskonna elanikke teenindavaid ärisid ühte kvartalisse aga palju ei mahu – siis ei jätku kellelegi kliente.
Samuti on küsimus, mis ettevõtetele elukvartalites olevad äripinnad üldse sobivad. Suur osa kaubandusest on koondunud keskustesse, kus Eesti kliimas on inimestel mugavam ostelda ning kõigile toob kasu ka seal tekkiv sünergia. Need kaubandusettevõtted, kes keskustes ei ole ning ei pea samas oluliseks nähtavat ja võimalikult paljudele inimestele ligipääsetavat asukohta, on sageli hoopis veebipoe-kesksed. Neile piisab tagasihoidlikumast büroost või showroomist, mis ei pea olema kallil tänavatasandi kaubanduspinnal. Ka paljud teenusepakkujad ning väikesed kohvikud, pagarikojad jms, mis elukvartalitesse olemuselt sobiks, ei suuda sellises kõrvalisemas asukohas tagada piisavalt käivet, et üsna kõrget üüri tasuda. Isegi kui üüritase on väikese nõudluse tõttu sageli suhteliselt madal pinna müügihinnaga võrreldes. See viibki teise probleemini – arendajatel on keeruline neid pindu ka müüa, sest investoritele ei ole need atraktiivsed. On suur vakantsuse risk, samuti ei ole isegi üürniku leidmisel tänased üürihinnad tasemel, mis tagaks soovitud tootluse. Oma tarbeks ostjail, kes sellistest pindadest huvituda võiks, pole aga tihti võimekust uut kõrge hinnaga äripinda soetada.
Nõue, et kortermajade 1. korrusel peavad olema äripinnad, toob kaasa olukorra, kus uutes kaunites elukvartalites on üha rohkem nukralt tühje tänavatasandi pindu, mis piirkonda kõledamaks muudavad. Mitmed pikalt vakantsena püsivad pinnad ühes piirkonnas ei julgusta ka võimalikke huvilisi selles asukohas äripinda ostma või üürima.
Kui ametnikud ei luba uusarendustes äripindadest loobuda, pindu aina lisandub ning probleem süveneb. Tundub, et oleks aeg kaaluda teistsuguseid lahendusi – leida esimesele korrusele mõni muu funktsioon ja loobuda sellise hulga äripindade rajamisest. Loomulikult on vitriinakendega esimene korrus visuaalselt meeldivam kui parkla või garaaž, kuid funktsionaalsuse seisukohalt oleks teatud juhtudel praktilisem kasutada esimest korrust hoopis parkimiseks. Meie andekad arhitektid suudaksid kindlasti kavandada parkimiskorrused nii, et need mõjuksid linnapildis esteetiliselt ja põnevalt – palju paremini kui pikalt tühjana seisvad äripinnad.