Vanarahvas, kel igaks elujuhtumiks mõni terane märkus või tähendamissõna otsekui varnast võtta oli, ütles ikka, et rege rauta suvel, vankrit talvel. Seda vanasõna tasub meeles pidada neilgi, kes endale suvekodu otsivad.
Suve- või maakodu soetamise mõte hiilib linnainimese pähe tavaliselt siis, kui roiutav juulipäike kontorit jahutavast konditsioneerist lõplikult võitu saab ja linoleum põrandal mullitades sulama hakkab.
Siis tunneb paadunuimgi linnavurle, et enam ei jõua: tahaks tulitavaid jalgu õuemurul jahutada, mere- või järveveest karastust otsida või lihtsalt põlispuu vilus maha istuda.
Suvel suurem nõudlus
Ja juba trükibki linnainimese sõrm veebilehitseja aadressireale mõne kinnisvaraportaali või -büroo aadressi ning jaht suvekodule algab. Kuigi tegelikult on juba liiga hilja.
«Suvilaturg elavneb kevadel ja suvel käib äri kõige vilkamalt,» kinnitas kinnisvarabüroo Uus Maa hindamisgrupi juhataja Monika Kuntsel. Põhjused on tema sõnul lihtsad: esiteks on südasuvel suvilate järele kõige suurem nõudlus ning teiseks annab suur ostuhuvi müüjatele võimaluse veidi kõrgemat hinda küsida.
Kindlasti aitavad hinda kergitada ka täies õieehtes lillepeenrad, keskpäevapäikese eest varju pakkuvad põlispuud ja niidetud aiamuru – varakevadine või -sügisene aed ei näi ostjale pooltki nii ahvatlev.
Kuntsel tõdeski, et mida sügisele lähemale, seda vähemaks müügipakkumisi jääb. «Aga see ei tähenda, et enam midagi ei pakutaks. Mõned müüjad jäävad küll järgmist suve ootama, et pakutava eest veel kõrgemat hinda küsida, aga mõnikord pole võimalik müügiga venitada,» rääkis Kuntsel.
Seetõttu ongi hilissuvel mõnes mõttes kõige parem aeg suvilaotsingutega alustada: saab pakutavast hea ülevaate ja hinnadki on ehk juba veidi langenud.
Hindadest rääkides märkis Kuntsel, et Tallinna lähistel ja üldse põhjarannikul on hinnad tublisti kõrgemad kui mujal Eestis. Piirkonnad, kus Kuntseli sõnul suvilate järele kõige suurem nõudlus valitseb, on Rannamõisa, Kloogranna, Muraste ja Suurupi. Seal on hinnad kõige kõrgemad. «Kui Tallinnast umbes kahekümne kilomeetri kaugusel maksavad suvilaks sobilikud majad keskmiselt 900 000 kuni miljon krooni, siis näiteks neljakümne kilomeetri kaugusel võivad hinnad juba poolteist või kaks korda madalamad olla,» nentis ta.
Eraldatus on hinnas
Samas rõhutas Kuntsel, et nagu majade puhul, sõltub ka suvilate hind nende asukohast, maja seisukorrast, kas piirkonnas on vesi, elekter ja näiteks internetivõimalus ja muust säärasest.
Kui mõne aasta eest tahtsid suvilaotsijad maja metsa sees mere ääres, siis nüüd on soovid veidi muutunud. «Loomulikult on mereäärsed suvilad hinnas, kuid aina sagedamini ostetakse suvemajaks mõni talukoht,» rääkis Kuntsel. «Veekogu lähedusest ehk isegi rohkem mõjutavad hinda kõrghaljastus ja privaatsus,» lisas ta.
Tema sõnul ostetakse talukohti suvitamiseks rohkem Lääne- ja Lõuna-Eestis, kus hinda ei määra mitte maja seisukord, vaid ilus loodus. «Seda, et krundil mingisugunegi maja või ait püsti on, võetakse juba lisaväärtuse, mitte eeldusena,» kinnitas Kuntsel.
Samas kergitab talukohtade hinda asjaolu, et müüakse üsna suuri, mitmekümne hektari suurusi maa- ja metsatükke, millega rahulikku äraolemist otsijal midagi peale pole hakata.
See, kas valida puhkuseveetmiseks linna lähedale nõukaaegsesse suvilakooperatiivi majaköks või osta näiteks Põlvamaale mitmekümne hektari suurune talukoht, sõltub ostja soovidest ja võimalustest.
«Lisaks maja või kinnistu hinnale mängib siinkohal üha suuremat rolli see, kui sageli suvilas või maakodus käiakse, kui mugav see on ja mis see maksma läheb,» seletas Kuntsel.
Kui tallinlane on näiteks imeilusasse Rõuge ürgorgu endale majapidamise muretsenud, ei ole ju tõesti mõtet kulutada kolm-neli tundi reedeõhtuselt närvilises liikluses ainult selleks, et laupäeval muru ära niita, grillahi korraks kuumaks ajada ja siis pühapäeva ennelõunal tagasi koju sõitma hakata.
Margus Mihkels
margus.mihkels@postimees.ee