Kord pöördus mu poole üks eakam proua, kes palus nõu pisiasjas, mis mul enam meeleski pole. Kuid jutt veeres ja jõudsime selleni, et proua oli järgmisel päeval notari juurde minemas, et müüa oma korter.
Mulle jäi kõrvu, et müük pidi toimuma ebaharilikult madala hinnaga. Tegu oli Tallinna südalinna hinnatud tänaval ja heas majas asuva korteriga ja selle turuhind olnuks vähemalt kaks korda kõrgem.
Tuli välja, et omanikul olid võlgevused kommunaalmaksete eest ja korteriühistu kaudu jõudis temani keegi tegelinski, kes pakkus oma “abistavat kätt”. Rahalistesse raskustesse sattunud pensionär oli sülle kukkunud õnne eest tänulik ja nii oligi kokku lepitud, et minnakse notari juurde ostu-müügitehingut vormistama. Aga nüüd astus minu näol mängu uudishimulik ja õiglusjanuline noormaakler, kes avaldas arvamust, et leiab uue ostja kaks korda kõrgema hinnaga ja paari nädala jooksul. Nii läkski –korteri sai õiglase hinnaga ostja ja õnneks ei julgenud see n-ö suliostja ka eriti häält tõsta ja korteri müüki temale nõuda. Korteri omanik oli pisarateni tänulik ja see olukord pani mindki vesistama.
Miks ma valisin just selle loo oma paljudest lugudest? Viimasel ajal on meedias olnud rohkem juttu juhtumitest, kus mõne inimese teadmatust või kergeusklikkust on pahatahtlikult ära kasutatud. Kinnisvaratehingutes liiguvad suured summad ja need ahvatlevad ka igasugu pettureid. Antud juhul oli juriidiliselt kõik korrektne ehk siis otsest pettust ei olnud – üks pool tegi ettepaneku osta korter x hinnaga ja teine osapool oli nõus, tegelikult aga oli see siiski inimese teadmatuse ära kasutamine. Ise omal käel kinnisvaraasju ajades, juhul kui vastav kogemus või teadmised puuduvad, tasuks igaks juhuks siiski spetsialistidega nõu pidada. Õnneks lõppes see lugu, mis algas juhuslikust ja hoopis teiseteemalisest telefonikõnest, hästi.