Riik plaanib hakata ehitama kortermaju väiksematesse maakohtadesse, kuid Eesti suurima kinnisvarabüroo Uus Maa juhi Argo Pillessoni hinnangul pole seal probleem kinnisvara kättesaadavus, vaid töökohtade puudus ning riigiabi oleks ebaefektiivne ning tekitaks uusi turutõrkeid. Pillesson arvates võiks lahendus peituda hoopis mujal.
„Maapiirkondadesse riigi kulul kortermajade rajamine ei vasta reaalsele vajadusele ega turutingimustele, sest paljud asulad on ajalooliselt olnud põllumajanduslikud või tööstuskeskused, kus pole enam nii palju tööjõudu vaja. Kortermajad meie kenades väikelinnades ja alevikes on valdavalt nõukogudeaegne pärand. Sellel on selge turumajanduslik põhjus, miks mõnda piirkonda või linna pole 35 aasta jooksul uut kinnisvara rajatud või on proovitud ja ebaõnnestutud,” ütles Pillesson.
“Enamikes väiksemates asulates on tegelikult kinnisvara valik lai ja kättesaadavus hea ning juurprobleem on selles, et inimesed kolivad linnadesse ja tõmbekeskuste lähedale, kus on tööd. Olen ise kesk-Eesti väikelinnast pärit ning näen enda põlvkonna pealt, et 30-40-aastased, kes pöörduvad väikelinna tagasi, teevad seda eelkõige sellepärast, et neil on võimalik sinna soetada või ehitada omale eramaja. Ma ei ole kuulnud, et keegi unistaks väikelinnas kortermajas elamisest. Sisuliselt paistab, et riik tahab jälle keset põldu hruštšovkasid ehitada, mida hiljem erastada,“ rääkis Pillesson.
„Suures plaanis on riigi jaoks pikaajaline ohukoht tõesti selles, et järjest rohkem inimesi ei oma enam kodu, vaid eelistatavad eluaegset üürimist. Kui maksumaksjate arv langeb ja üürnike osakaal kasvab, siis tekib ka rohkem inimesi, kes ootavad, et riik tuleb neile pensionieas appi üürikulu kompenseerima, mis koormab maksusüsteemi veelgi. Riigi toel väiksematesse alevikesse uute kortermajadede rajamine seda küsimust ei lahenda,“ nentis Pillesson.
Uus Maa juhi sõnul saab riik kõige paremini kinnisvara kättesaadavust tõsta peamiselt iseenda regulatsioonide, bürokraatia ning planeeringute menetluse lihtsustamisega. „Riik ei saa muuta oluliselt ehitusmaterjalide või tööjõu hinda, vaid lihtsalt ehitamisele peale maksta. Pigem tekivad sellest uued turutõrked, mis mõjutavad kinnisvaraturu tasakaalu – viies olukorrani, kus ilma riigi toeta polegi enam mõtet ehitada,“ lisas Pillesson.
„Riik ja omavalitsused peaks tegelema eelkõige taristu ehitamisega ning ettevõtluse soodustamisega – Eestis on lähiaastate hea näide Võru linn, mis ise arendas välja eramukruntide taristu ning pani krundid noori peresid soodustavatel tingimustel oksjonile. Sarnast skeemi kasutatakse laialdaselt ka Soome kahaneva rahvastikuga piirkondades. Suuremate taristuprojektide positiivsest mõjust saab välja tuua Tallinn-Tartu maantee neljarealise lõigu välja ehitamise Mäoni, mis on andnud olulise tõuke Paide ja selle ümbruse kinnisvaraturule,“ ütles Pillesson.
„Kohalike omavalitsuste aktiivsem roll uue elamukinnisvara ja ettevõtlustaristu väljaarendamisel võiks olla tõhus viis maapiirkondade arengu suunamiseks. Riigi roll peaks olema selliste algatuste toetamine, mitte uute kortermajade rajamine piirkondadesse, kus nõudlus nende järele on küsitav. Vana tõe kohaselt tuleks kätte anda õng, mitte kala,“ lisas Pillesson.