Selleks, et vabaabielus partnerite lahkuminekul üks pooltest varalist kahju ei kannaks, on soovitav kanda mõlemad pooled kinnisturaamatusse või sõlmida seltsinguleping.
Vabaabielu korral inimesed pigem väldivad õiguslike tagajärgede tekkimist ning teatud piirides ühiste varaliste õiguste (samuti varaliste kohustuste) omandamisel lasub kahtluse vari. Eelistakse n-ö varalahususe põhimõtet, mille kohaselt ei teki ühtset varare?iimi ning vabaabielupartnerid võivad ise oma vara vallata, kasutada ja käsutada. Näiteks nii enne kooselu kui ka selle ajal omandatud kinnisvara jääb kinnistusraamatusse kantud omaniku ainuomandisse.
Ühe poole õigustele tekib oht
Siin aga tekib oht teise poole õigustele. Oletame, et kaks täiskasvanut isikut soovivad koos elada, kuid mitte abielluda. Oma kodu ostmiseks võtavad nad pangast ühiselt laenu. Ostetakse remonti vajav maja ning kinnistusraamatusse kantakse omanikuna naine.
Viie aasta jooksul on mees maja korralikult renoveerinud, kulutades selleks suurema osa oma sissetulekutest. Kuuendal aastal aga soovib naine nende suhte lõpetada ja maja ära müüa. Mees ei ole sellega nõus, kuna tema on nii palju aega ja raha renoveerimisele panustanud.
Vaatamata sellele müüb naine maja ära. Mees aga jääb nii eluasemest kui ka rahast ilma, kuna ta ei olnud õigustatud isik. Mida peaks mees tegema? Oma õiguste kaitseks tuleks tal pöörduda kohtu poole, kus kõigepealt tehakse teatud faktiliste asjaolude või tunnuste abil kindlaks vabaabielu olemasolu.
Tuleb tõendada, et mõlemal partneril oli kavatsus koos rajada oma kodu ja seda ühiselt kasutada, pooltel oli ühine majapidamine ja ühised vahendid, samuti kui palju aega ja kummagi osapoole rahalisi panuseid on kasutatud ning milliseid kohustusi on võetud ühise eesmärgi saavutamiseks. Kui kohus leiab, et tegemist oli ühise tegutsemise või seltsingulepinguga, nõutakse naiselt välja summa, mida seaduse alusel on mehel õigus saada.
Eelpool kirjeldatud olukorra vältimiseks tuleks kinnisvara soetamisel kanda omanikena kinnistusraamatusse mõlemad partnerid.
Sellisel juhul saab oma õiguste kaitsmisel toetuda kaasvalduse sätetele. Kuid pole välistatud ka olukord, kus kohus võib otsuse tegemisel kuulutada ainuomandis oleva asja hoopis ühisvarasse kuuluvaks.
Kaasomand tekib kinkelepingu põhimõttel
Kaasomandi tekkimist on kooselu käigus lisaks ühisele tegutsemisele mõeldav tuvastada ka kinkelepingu põhimõtete alusel.
Niisuguseid lepinguid aga ei sõlmita enamasti kirjalikult, vaid pigem vaikimisi, seega võib tõendamine osutuda keerukaks.
Vabaabielupartneril seadusjärgset pärimisõigust ei ole. Üleelanud vabaabielupartneril on aga (erinevalt abikaasast) võimalus teha kindlaks, missugune osa kooselu vältel omandatud varast kuulub temale ja missugune osa läheb pärandaja varana üle pärijatele: ka pärast ühe poole surma peaks olema võimalik ühise tegutsemise lepingu vm ühise omandi aluse tekke tuvastamine.
Selleks, et kaitsta faktilise abielu jooksul soetatud vara, oleks pooltel soovitatav siiski sõlmida kirjalik leping. Nõnda toimides ei tohiks mingeid probleeme vara jagamisel tekkida.
Vabaabielu saab registreerida seltsinguna
Kõige enam sobiks rakendada vabaabielu puhul võlaõigusseaduses (edaspidi VÕS) seltsingulepingu kohta käivaid sätteid. Vastavalt võlaõigusseaduse seletuskirjale ei pea igasugune isikute ühendus tegutsemiseks alati täitma juriidilise isiku asutamiseks vajalikke formaalsusi.
Seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega.
VÕSi seletuskirja järgi on seltsinglaste põhikohustuseks kokku leppida panuste sooritamises ja ühise eesmärgi saavutamise soodustamises ning selleks vajalik osalemine seltsingu juhtimises ja seltsinguvara valitsemises, samuti niinimetatud truudusekohustus (näiteks konkurentsikeeld).
Konkurentsikeelu all võiks silmas pidada näiteks seda, et, kui partnerid on seadnud endale eesmärgiks koos elada ja ühiselt kodu rajada, ei hakkaks meespartner samal eesmärgil ehitama maja koos naabrinaisega. Seltsinglase panuseks võib olla igasugune ühise eesmärgi edendamine, sealhulgas vara võõrandamine seltsingule, vara seltsingu kasutusse andmine või seltsingule teenuse osutamine.
Seltsinglaste panused loetakse võrdseks, kui lepinguga ei ole teisiti ette nähtud. Kohustuste täpsem sisu on fikseeritud seltsingulepingus.
Seaduses aga ei ole seltsingulepingule ette nähtud kohustuslikku vormi, mis tähendab, et seltsinguid võib moodustada ja seltsingulepinguid sõlmida ka suulises vormis.
Oluline on märkida, et kuigi seltsingu puhul on tegemist lepingulise suhtega, ei ole seltsinglaste kohustused kehtestatud üksteise, vaid ühenduse suhtes.
Näiteks vabaabielupartneritel ei ole kohustust teineteist rahaliselt toetada ega ülal pidada.
Samal teemal: võlaõigusseadus, Riigi Teataja (RT I 2001, 81, 487)
Seltsinguvara tekib seltsingu liikmete panustest
Lähtuvalt võlaõigusseadusest moodustavad seltsinguvara seltsinglaste tehtavad panused (VÕSi § 589).
Samuti seltsingu jaoks omandatud vara ja varalised väärtused, mis omandatakse seltsinguvarasse kuuluva õiguse alusel või hüvitisena seltsinguvarasse kuuluva eseme hävimise, rikkumise või äravõtmise eest. Vara omistatakse seltsingule, mitte liikmetele.
Kooselu ajal ühiseks kasutamiseks ostetud korter kuulub partnerite ühisomandisse. Seltsinguvara on seadusega piiritletud seltsinglaste isiklikust varast ning kaitstud seltsinglase võlausaldajate nõuete eest. Seega seltsinguvara hulka ei loeta vara, mida mida teine osapool ei ole kaasfinantseerinud. Kui üks vabaabielupartneritest näiteks soovib ühisomandis olevat korterit müüa, on vajalik ka teise partneri nõusolek ning see peab olema tuvastatud enne notaribüroos ostu-müügilepingu sõlmimist.
Paljud inimesed ei ole kuulnud seltsingust ega tea, et vabaabielu ajal soetatud vara võib osutuda ühisomandiks, ei pruugi korteri võõrandamislepingu sõlmimisel ilmneda teise partneri seaduslik õigus oma osale.
Uus Maa Kinnisvara