Viru väljaku detailplaneeringu osaliselt kehtetuks tunnistamine, millega arendajal on tekkinud probleemid Viru hotelli juurdeehituse ehk nn Viru 2 ehitamisega, ei ole kindlasti esimene niisugune omataoliste seas.
Veel on näiteks mitmeid kordi ümber mängitud Sakala Keskuse ja Teatri väljaku detailplaneeringut, et parandada kas või lähteandmetest planeeringusse kandunud mõõtmiste ebatäpsusi. Kui detailplaneeringus on vigu, peabki seda muutma. Vabaduse väljaku ja Harjuoru detailplaneeringut on juba kuus aastat vahelduva eduga menetletud. Vahepeal oli täheldada kesklinna kõrghoonete teemaplaneeringu kampaaniat. Näiteid vastavatest poolt- ja vastukampaaniatest saab tuua vist igakordse linnavõimu puhul arvukalt.
Mis nüüd juhtuma hakkab, sõltub paraku suuresti linnajuhtide lugupidamisest seaduse vastu. Kui antud juhul püütakse leida mingit formaaljuriidilist alust, siis seevastu näiteks Harju tänava detailplaneeringu menetlus läks linnakodanike küsitluse abiga külmutamisele. Maaomanikud planeerisid tänavafrondi taastamise, ent kus praegugi haigutavad väljakaevamiste kaevikud pole taastatud tänavafronti, pole ka korralikku haljasala. Maaomanikud on pöördunud kohtusse linnavalitsuse tegevu(setu)se tõkestamiseks. Niiakaua kui kohtulahendit pole, jätkub eraõiguslikele omanikele kuuluva maa kasutamine avaliku ruumina. Kulud kannab mõistagi omanik. Avalikkus tunneb ennast lollitatuna. Omanik tunneb, et tema huvist on jõuga üle sõidetud.
Haljasalad ja pargid iseenesest ei tööta. Tegemist on üksjagu tundliku linnaruumi elemendiga, mis toimimiseks vajab seoseid ümbritsevaga, vajab atraktsioone, ka kaubandust, arvestab õhu ja päikese liikumisega. Mingil juhul ei tohiks rohealadest saada linnaruumi politiseerimise pühad lehmad, mida enne valimisi läbimõtlematult planeeringutesse surutakse. Tulemusena tekitatakse lõhesid, mis vastupidiselt oodatule hoopis eraldavad terved kvartalid aktiivsest tsoonist. Tallinna vanalinna kohta võib öelda, et sealt ongi juba kadumas mitmekesisus. Kui sa pole turist, kui sul pole asja baaridesse või sa ei ela seal, polegi sul vanalinnas suurt midagi teha.
Kui nüüd Viru hotelli juurde tagasi tulla, siis praegu polegi juurdeehituse kohal haljasala ega parki. Olen seisukohal, et linnal läheb väga raskeks tühistada Viru väljaku planeeringut, kuna heausksel omanikul ja arendajal on alates 1999. aastast, mil linnavolikogu detailplaneeringu kehtestas, tekkinud õigustatud ootused. Samuti puudub linnavalitsusel praegu alus hotellile ehitusloa andmisest keelduda. Niiviisi talitades kaotab linnavõim avaliku usalduse. Seaduse järgi peab linnavalitsus andma nõuete täitmisel ehitusloa kahe nädala jooksul pärast projekteerimistingimuste väljastamist enda poolt. Mingi lahendus oleks kehtestada uus detailplaneering Viru väljaku alale, kuid tõenäoliselt ei suudeta seda piisavalt kiiresti menetleda. Rumal oleks arvata, et omanik kogu protsessi käed süles pealt vaatab. Väga tõenäoliselt on linn sunnitud lõpuks eesmärgi saavutamiseks kõnealuse maatüki omanikku rahuldava hinnaga ära ostma. Selleks tuleb raha võtta millegi arvelt.
Küsimuse, kellel on ühel või teises juhtumil õigus, kõrval on tegelikult probleem püsti muus. Planeerimismonopol on küll linnal, ent ta delegeerib planeerimise huvitatud osapooltele. Viimased on aga huvitatud ainult oma krundi planeerimisest, seos teistega jääb nõrgaks, sidusalad väikseks. Ühe krundi kaupa ei ole mõtet linna planeerida, sest siis planeeringud ei haaku. Soovitaksin üksikobjektidega võitlemise asemel suunata energia vanalinna bastionivööd ja kesklinna haarava planeeringu koostamisele, mis vastaks avalikule huvile mõneti paremini.
Andres Suurna
Uus Maa Kinnisvarabüroo investeeringute konsultant