Karin Paulus rõõmustab: ükskord ometi on arendaja taibanud tellida keskkonda sobivat uut arhitektuuri.
Vabriku tänav Kalamajas on Tallinna vanemate agulite hoonestuse mõttes täiesti tavaline. Suured kahekordsed tööliselamud – paarikaupa kokkuehitatud majad vaheldumas üksikutega, mis eraldi võttes pole nüüd teab, mis kui väärtuslikud moodustuvad suurema kooslusena meeldivalt terviklikku struktuuri. Kalamajale-Kassisabale-Pelgulinnale eriomaselt elab siingi mitut sorti rahvast. Ühed, kes väärtustavad kohalikku rahulikku, veidi nostalgilist miljööd (ja püüavad seda vastavalt võimetele säilitada); lihtsalt vaesem rahvas nagu noored pered ja üliõpilased ning kolmandaks igat sorti eluheidikud. Just viimased kipuvad aeg-ajalt napsitades suitsuga tuttu jääma ning nõnda on ka Vabriku tänaval ligi pooled majad elanike meelehärmiks paar korda põlenud.
Nii polegi suurt imestada, et maani maha põlenud Vabriku 33 asemele on tänaseks ehitatud uus maja. Ja oh imet, ei olegi polegi tegu klaasist pilvelõhkujaga, vaid sama kõrge hoonega kui naabermajad – kolmas korrus asub ilusti pööningutega ühel kõrgusel. Maht pole kasvanud ka krundi sügavusse, toetutud on ainult vanale paekivist vundamendile.
KOKO arhitektid Raivo Kotov ja Tõnis Kimmel kirjutavad seletuskirjas: “Idee kujunemise läte on pärit keskkonnast enesest. Meie peamine eesmärk on luua hoone, mis kannaks eneses Kalamajale omaseid väärtusi ning samas lisaks midagi uut – kaasaja hingust.” Muide, projekteerimise esimeses staadiumis tehtud eskiiside kohaselt pidi maja tulema palju avangardsem. Kaur Stööri visioonis oli hoone osaliselt negatiivse kaldega.
Maja mõjub tõeliselt helgena. Et vastas paikneb kastanitega ümbritsetud kool, on hingamisruumi palju. Vabriku 33 on respektiga projekteeritud, kuid ometi ilmelt moodne ja mitte kitšilik. Nii on kahel ülemisel korrusel suured hoovi avanevad rõdud. “Kerge nihe üldises tänavafrondis on justkui viide Kalamajas valitsevale vabadusele,” leiavad arhitektid. Kasutatud on puitu, kuid õnneks ikka seina mitte þalusiisidena. Aknadki on täiesti traditsioonilise suurusega – ei laiuta kogu seina ulatuses (esteetilisusest hoolimata poleks see talvel praktiline ning kanti arvestades ka eriti ohutu) ega pole ka trendikaks piluks kokku surutud.
Arendaja Märten Kross osaühingust Asunik ütleb, et karmidest tuletõrjenõuetest lähtuvalt on maja ehitatud kiviplokkidest ning siis kaetud puitvoodriga. Jälle tahaks viriseda, et miks peetakse puumaja kivimajast ohtlikumaks? Kas tõesti usutakse erinevalt soomlastest Eestis siiani, et kuri hunt puhub laiskade põrsakeste puumajad pikali?
Majas on 10 avatud planeeringuga korterit, mille seast kõige võluvad läbi maja ulatuvad lahendused. Päris huvitavad on ka kaks esimese korruse korterit, mis on laiendatud keldrisse. Skeptikut üllatavad meeldivalt avarad ruumid, mis sobivad näiteks kodus töötamiseks. Hästi tore on, et igale korterile on jäetud siiski omaette panipaik. Mustaks värvitud robustsetest laudadest uksed toovad suisa äratundmispisara silma.
Maja esimest korrust läbib keskne koridor, mille mõlemas otsas on pääsud tänavale ja õue. Õuepoolses otsas paikneb korruseid ühendav trepikoda. 1950ndatelikku abstraktset kompositsiooni näeb nii korteri ustel kui trepi käsipuul. Siseviimistluses on palju kasutatud tervisesõbralikke materjale: seintel on punakaspruun savikrohv ning korterite põrandad on laiadest laudadest, trepikojas aga viimistletud lihvitud ja tolmuvaba betooniga. Sisearhitektideks on Raili Paling ja Liis Lindvere.
Loodetavasti teenib arendaja, kes sedavõrd pieteeditundelisel arhitektuuril laseb sündida, ka linnaametnike pai ning viitsib kõige kiuste samasuunalist tegevust jätkata.
Karin Paulus Eesti Ekspress