Mis vahe on siiral naeratusel ning “keep smilingul?” Sest skeptiline eestlane ei usu taasiseseisvumisaja kõige hullemat kriisi läbides ealeski ebasiirast naeratust ning tehtud positiivsust. Kuidas olla raskel hetkel naeratav ning positiivne, ent mitte mõjuda võltsilt ning ebasiiralt. See on miljoni dollari küsimus igale juhile. Ent, kuidas vastab sellele Uus Maa tegevjuht Mika Sucksdorff?
Tema vastus on väga lühike: “Ma olen aus ning inimesed saavad sellest aru. Nõnda ütleb mees, kes tuli Soomest Finnairi büroojuhi turvaliselt ametikohalt kolm aastat tagasi Eestisse, et asuda kinnisvarabüroo tegevjuhiks just sel aastal, kui algas kinnisvarakrahh: 2007.
“Kas sa oleksid seda kõike ette teadnud, mis Eesti kinnisvaraturul juhtuma hakkab, kas oleksid siis tulnud?”
“Jah,” on tema lihtne ja lühike vastus.
Ent miks siis ometi?
Aga alustame varasemast ajast.
Mika on sündinud 4. oktoobril 1971. aastal Helsingis ning kasvas Soomes, kuni 1994. aastal tuli Eestisse õppima. Miks Eestisse?
Mika ei mõtle pikalt, kui ta vastab ning talle omane siiras naeratus mängleb näol, kui ta meenutab toda aega. “Eesti oli justkui avastamata maa, ja samas nii lähedal Soomele,”selgitab ta lihtsalt. On selge, et Mika jaoks on tähtis uue avastamine. See oli ka põhjus, miks heaoluühiskonna kodanik tuli riiki, mis oli 1991. aastal nullist alustanud.
“Minu jaoks on olulised kolm ala: kinnisvara, sport ja lennundus,” selgitab Mika.
Esimene tõsine töökoht oli Mikal Finnairis, kus ta alustas müügimehena ning sai 1999. aastal büroojuhi koha. See tähendas kodumaale tagasipöördumist. Mika oli Concordia ülikoolis tol aastal lõpetanud rahvusvahelise ärijuhtimise eriala ning lõputöö oli teemal: “Alliansside mõju lennufirmadele ja klientidele”. Mika ostis Helsingisse korteri oma sünnikoha lähistele ning tegi oma kätega seal remondi. Ees ootas pikk karjäär turvalises ettevõttes. Ent Mika ei olnud päris rahul – ta näitab kätega püramiidi – mida kõrgemale liigud seda kitsam on ettevõttes, seega ei vabane kõrgemal just väga tihti töökohad.
Nagu juba eespool nägime, on Mika iseloomus soov liikuda, areneda ning proovida midagi uut, ta ei rahuldu sellega, et olla paigal ühes ametis. Ning murdepunkt tuli 2006. aastal, kui Uus Maa Kinnisvara juhatuse esimees Jaanus Laugus tegi talle ettepaneku, millest Mika kohe kinni haaras. Oli buumi hari ning Uus Maa otsis tegevjuhti. Mika ja Jaanus tundsid üksteist juba aastaid. Nõnda oligi loomulik käik, kui Jaanus tegi Mikale ettepaneku kandideerida Uus Maa tegevjuhiks.
Kuid milline kontrast tulla suurkontserni büroojuhi kohalt Soomes Eestisse, ja seda võõrale erialale. Sest meenutagem – Mika lõputöö oli seotud ikka lennundusega, kogu tema tööalane karjäär oli kulgenud Finnairis. Ja järsku kinnisvara ja Eesti.
Ent Mika ei kõhelnud ning tuli, kandideeris ning võitis konkursi. Ning tuli taas Eestisse elama. Saatuse iroonia – Mika eestlasest elukaaslane Ele jäi esmalt Soome ning tuli hiljem järele.
“Mis toimub? Kes on kes?” Need olid küsimused, mida Mika esitas esimesel kuul. Sest mõelgem – olla Eesti mainekama kinnisvarabüroo tegevdirektor. Ent elus oli ta teinud kaks kinnisvaratehingut – ostnud Helsingis kaks korterit.
Nii jõuamegi teise olulise tahuni Mika iseloomus ja elukäsitluses. “Pole oluline, mida juhtida. Tähtis on kirg selle ala vastu. Kõike saab õppida.” Nende kolme lausega võib selle tahu kokku võtta ning selgitada Mika suhtumist Uus Maas esimestest tööpäevadest alates.
Ja siis see algas – 2007. aasta kevadel. Kinnisvarakrahh. Muidugi ei osanud keegi arvata, et see tuleb nii ränk ning langus nii sügav.
“Kas sul ei olnud ühtegi hetke, kus mõtlesid Soome tagasi minna?”
“Ei.”
Mika muidu alati siiralt naeratav nägu tõsineb hetkeks, kui ta meenutab viimaseid kolme aastat. Ilmselt olid need tema elu raskemad – teatud mõttes. “Uus Maa käive oli ühes kuus 7 miljonit ning kaks aastat hiljem samal kuul 700 000 krooni – langus 10 korda,” meenutab ta. See fakt räägib muidugi iseenese eest ning lisakommentaare pole vaja.
“Kas ma tahaksin siin töötada?” esitas Mika endale küsimuse, kui külastas endisi kolleege Finnairis. “Kas ma tahaksin siia tagasi?” küsis Mika eneselt ning vastus oli: “Ei!”.
Ent, mõistan, kui lugeja kergitab imestunult kulme. Miks siis ikkagi töötab soomlane Eesti kinnisvarabüroos, kui kuu-kuu järel läheb turg hullemaks, inimesi tuleb koondada, kulusid tuleb kärpida, majanduskriisil pole lõppu näha. Miks ta jääb oma postile?
Ent Mika vastus on üllatav oma lihtsuses: “Kui tõus oleks jätkunud, siis poleks ma õppinud seda, mida õppisin kriisi ajal. Mida teha, et jääda ellu? Kuidas säilitada töötajate usaldust firma vastu?”
Ent lugeja küsib ikkagi – mis oli Mika eesmärk toona? “Saada Uus Maa osanikuks. Saada töötajast ettevõtjaks,” vastab ta kõhklemata. See eesmärk täitus aasta tagasi. Ent 2009. aastal oli kinnisvaraturu absoluutne põhi. Nüüd tagasi vaadates teame, et see nii oli, ent siis Mika ei teadnud. Mis ikkagi aitas raskused üle elada, mis on Mika saladus?
Mika mõtleb veidi, enne kui vastab ning sõnastab siis hoolikalt oma juhtmõtte elus. See on niisama lihtne ning siiras nagu kogu Mika eelnenud jutt. “Otsi raskustes võimalusi, mitte ära jää kurvastama. Ole positiivne.”
“Ent kuhu edasi? Mis on sinu suur eesmärk?” küsin. Sest on ju selge, et kinnisvarakriisi põhi on läbitud ning hinnad pole enam pool aastat langenud. Nüüd saab kõik minna ainult positiivsuse poole. Siin jagab Mika küsimuse kaheks. Ta selgitab, et tal on üks siht, mis on seotud tema isikuga ning teine siht, mis seotud tööga.
“Isiklikult on minu elu eesmärk aidata oma emal elada vanaduspõlves paremini kui eelnenud elu jooksul,” sõnastab ta väga lihtsalt ning siiralt oma eesmärgi.
Tööalaselt on Mika eesmärk muuta 2012. aastaks Uus Maa mõjuvõimsaimaks kinnisvarabürooks Eestis.
Lõpetuseks küsin, mida soovitaksid tänasele Eesti noorele inimesele, kes alustab oma karjääri. Mika vastab talle nii omase lihtsuse ja siirusega: “Vaata peeglisse ja küsi, mida ma oma elult ootan!”