“Ma elan Majaka tänaval.”
Hanni pilk on talle omaselt veidi unistav.
“Aga,” küsin, “kui sul oleks võimalus – noh ütleme viis miljonit – kuhu sa rajaksid oma kodu? Kas pigem Nõmmele või miljonivaatega kesklinna korterisse?”
Hanni ei mõtle, ta ei kahtle oma vastuses.
“Nõmmele. Sest puud loovad kodutunde. Männid.”
Lugeja ei tea veel seda, et Hanni on kogu oma elu veetnud Nõmmel, toonases 10. keskkoolis käis ta esimesest viimase klassini.
Suur pere, vanemad, vanavanemad elasid toona seal. Nõmme on kahtlemata Hanni unistuste kodu.
Vestluses selgub, et Tartu on olnud Hanni jaoks tähtis, sest Maaülikoolis sai Hanni nii bakalaureuse- kui ka magistrikraadi.
“Kuidas sa tagasi vaadates hindad, kas Tartu on sinu jaoks armas?” küsin, ent tean juba vastust ette. Hanni mõtleb hetke ning vastab nii, nagu ma ei oodanud. “Tartu on minu jaoks nüüd väga tähtis.” Ent ta täpsustab oma mõtet kohe. “See on justkui nostalgiline mälestus. Toona, kui õppisin Tartus, olid minu kodu, pere ning sõbrad ikka Tallinnas.”
Ent meenutagem – Hanni õppis ju Tartus kokku seitse aastat. Ei saa ju veeta ühes linnas nii olulise osa oma elust, ilma sinna midagi jätmata.
Midagi jätmata ning midagi vastu saamata?
See küsimus paelub ju lugejat. Nii palju on inimesi, kes mõtlevad vaid saamise peale, ent neile ei tule ealseski pähe, et saamine eeldab andmist. Hanni teab seda.
“Ma sooviks rohkem ühiskonnale anda,” kõlab tema suust nii väga siiralt, et ma ei suuda isegi kujutleda, et see kõlaks võltsilt.
“Anda? Mida konkreetselt?”
Ent tean, mida Hanni mõtleb. Ta on oma hoole alla võtnud ühe lastekodu.
Jah, teame. Turundusnipp, viia lastekodulastele vanu asju, teha sellest uudis. Aga pole nii. Hanni räägib: “Kallistused on kõige tähtsamad. Lapsed jäävad ootama ning nii ei saa, et jälle uuesti ei lähe. Nad ootavad sind. Kui on ootus tekkinud, ei või seda iial petta.”
Hanni lillat värvi kõrvarõngad harmoneeruvad nii ilusti tema lilla kaelarätiga. Valik pole juhuslik, sest kõrvarõngad ning peakatted on tema hobi.
“Täiendan oma kollektsiooni nii palju, kui on minu võimuses,” märgib ta. Ning tema sõnadest on näha, et ta hoolib oma hobist, et see on talle südamelähedane ning armas.
Ent südamlikkus – see nii palju kasutatud sõna – avaldub Hanni iseloomus hoopis teises valguses. Aasta oli siis 1986. Hanni läks esimesse klassi. Lugeja kindlasti mäletab toda aega, kus ühiskonna suured murrangud olid alles ees. Polnud veel laulvat revolutsiooni. Kõik oli alles alguses.
“Mulle meeldis Lenin.”
See üllatav lause kõlab Hanni suust täiesti siiralt.
“Ma uskusin, et Lenin on hea. Et ta armastab lapsi. Ma ostsin tema pildiga märke.”
Julge ja siiras ütlus. Aga tõesti, miks mitte, meenutagem, aasta oli siis ju 1986.
“Elasin omas maailmas,” on Hanni vastus küsimusele. Küsimusele, mille esitan, kui palun meenutada laulvat revolutsiooni läbi lapse silmade.
“Olime Saaremaal ning,” Hanni mõtleb veidi ja täiendab: “raadio vist oli, muud midagi.”
Veidi sissepoole pööratud tumedate silmade pilk on leebe ning naeratus väreleb Hanni huulil, kui ta meenutab: “Tahtsin saada printsessiks.”
Turundaja? Müügimees?
Kehtib stereotüüp, et turundaja peab olema jõuline tüüp. Selline tüüp, kes suudab eskimole jääd müüa ning kes ronib aknast sisse, kui ta uksest välja on visatud.
Ent Hanni on turundaja ning müüja.
Faktid räägivad iseenese eest: neli aastat Hansapanga telemarketingi osakonnas müüja. Mida see tähendab? Tõsta toru ja rääkida? Ei. Telefonimüük on üks raskemaid töid siin maailmas. Helistada, võtta kontakti inimestega, kes sinu kõnet ei oota, kes otsivad igat võimalust, et kõnet katkestada. Nii tundub, aga pole õige.
Telefonimüüja – halb telefonimüüja – mõtleb ainult sellele, et kuidas saada “jah” sõna kätte ning siis – toru hargile. Ent nii ei mõelnud Hanni.
Meenutagem – Hanni ütles: ma soovin anda ühiskonnale midagi tagasi.
See lause on juhtmõtteks tema elus, ja see paistab välja. Mitte asjata ei tehtud toonasele telefonimüüjale tema endise ülemuse poolt toonases Hansapangas ettepanek asuda turundusspetsialistiks.
Swedbanki turunduspetsialist. Soe koht aastateks. Ent Hanni ei jäänud sinna kauemaks kui napp kaks aastat.
“See oli minu otsus. Minu enda kindel otsus.”
Väljendan imestust, ent Hanni kindel pilk ning siiras ilme hajutavad kahtluse, mis mul oleks võinud tekkida.
“Otsustasin kandideerida Uus Maa turundusspetsialisti kohale.”
Ja nii see läks. Juba kaks aastat on Hanni vedanud Uus Maa Kinnisvarabüroo turundust ning…
Ma ei saa ikka küsimata jätta – mis tunne oli alustada kinnisvarabüroos turundajana just siis, kui algas aegade suurim kriis? Kui turg kaotas põhja, inimesi koondati.
Lugejale on ilmselt saanud juba selgeks, et Hanni on romantik. “Ma elan omas maailmas,” on tema lause, mis kõlab. Nõnda siis oligi – kui turunduseelarve oli järsku null. Sellele vastab Hanni lihtsalt: “Aga mul oligi eeliseks see, et ma polnud varasemat eelarvet näinud.” Lihtne ning relvitukstegev suhtumine.
Ent ajad lähevad ju paremaks.
Peep Vain ütleks: eristuv müük. Iga müügiguru ütleb: eristuv müük. See lühike lause kätkeb endas nii palju sisu, ent on muutumas lihtsaks sõnakõlksuks.
Hanni ei mõtle sellele, mis on eristuv müük. Ta lihtsalt on eriline. Lihtsalt.