Kas te mäletate veel, mida 1990ndatel Kalamaja kohta räägiti? “Kopli linnapoolne ots, kõdurajoon, joodikute ja narkomaanide pesa, sinna lähevad elama vaid vaesed ja tulevikus lükatakse sellised “sibulakülad” nagunii buldooseriga kokku.” Midagi sarnast on räägitud ka magalate ja üldse kõigi asumite kohta, mis on suures uuendamis- ja muutmistuhinas ühiskonna poolt unustatud või talle lausa jalgu jäänud. Enamasti kujunes halvustav suhtumine vaid sellest, et maju polnud hooldatud ja need ei näinud head välja.
Kalamaja on 21. sajandil prestiižikas elukeskkond õdusate ja remonditud majadega, hea piirkond loomeinimestele ja peredele. Asumi korterite keskmine ruutmeetrihind astub kohati juba Kadrioru kandadele. Haldusjaotuselt on see küll Põhja-Tallinn, kuid tegelikult on juba südalinnaga integreerunud.
Magalatesse on hakanud ka paremini suhtuma. Ajale jalgu jäänud infrastruktuur on uuendatud või tehakse suuremaid plaane selle veelgi paremaks kujundamisel. Jutud tohututest lammutuskavadest ja elamute viimasest piirist on nüüd möödunud ja pigem on asutud lahendama küsimusi, kuidas mõned moraalselt vananenud elamispinnad kaasajastada ning lahti on läinud hoogne elamute renoveerimine-rekonstrueerimine. Täpselt nii, nagu miljööaladel juba tehtud on.
Juba hulk asumeid nii pealinnas kui ka mujal Eestis on läbi teinud iluravi, saanud palju uusi elanikke ja on seeläbi ühiskonna poolt viimaks rehabiliteeritud. Lõpuks ometi saadakse aru, et asi pole alati mitte majas ja selle ehituskvaliteedis, vaid lihtsalt selles, et igasugust hoonet tuleks hooldada, remontida ning kui vaja, ajakohastada. Nii on sajandeid ka vanalinn säilinud. Lammutamine on siiski viimane abinõu ja kehtib pigem juhul, kui ühiskonna kõigil tasanditel on mõni maja või kvartal kuulutatud väheväärtuslikuks või jääb laiemas plaanis linna normaalsele arengule lihtsalt jalgu.
Suurlinlik Lõime tänav
Luusides üsna palju oma kodulinnas ringi, pildistades maju ja meenutades, mis on olnud ja vahepeal muutunud, võin üsna julgelt väita, et Tallinnas on veel piirkondi, mis on praegu pigem unustatud või lihtsalt suhteliselt halva mainega, kuid tegelikult suure potentsiaaliga ja hea arhitektuuriga.
Üks neist on Pelguranna elamurajooni esimene suurem massiehituspiirkond Lõime ja Tuulemaa tänavate kandis, kus on hulk üsna eriilmelisi stalinistliku arhitektuuriga hooneid.
Kvartalite keskseks teljeks on avenüü stiilis kujundatud Lõime tänav, mis on ääristatud kolme- ja neljakorruseliste rõdude, sammaste, tornikeste ja kohati üsna ohtra dekooriga kaunistatud korterelamutega. Kahele poole hargnevate tänavate ääres on ka samas stiilis kahekorruselisi elamuid ja mõni ühiskondlik hoone. Kuigi tegu on vaid murdosakesega sellest, mis kunagi plaaniti, on tegu kahtlemata Tallinna jaoks väga miljööväärtusliku alaga.
Piirkond on oma sotsiaalse keskkonna tõttu olnud seni üsna vähe hinnatud. Mainele pole mõjunud hästi ei Kopli lähedus ega ka asjaolu, et tegu oli nõukogude ajal migratsioonile orienteeritud linnaosaga, kuhu kohalikel inimestel üldiselt korterit saada polnud võimalik. Kuid juba aastaid on piirkonna elanikkond noorenenud ja vahetunud, saades seeläbi üha enam osaks Tallinnast.
Sealkandis ringi liikudes on näha, et väga paljud hooned on kenasti korda tehtud ning puiestee ja pargialad hooldatud. Tean hulka noori inimesi, keda see arhitektuuriline keskkond väga inspireerib ning soodsam hinnatase on neid sinna ka meelitanud.
Kopli pole sugugi nii hirmus koht
Kopli mainest ei hakka ma pikemalt rääkida, teate isegi. Küll aga tasub heita sinna üks eelarvamustevaba pilk ja vaadata, mis seal on tehtud või praegu tegemisel.
Jättes kõrvale liinide-nimelise murelapse, on Kopli asum tegelikult väga põneva ja mitmekesise arhitektuuriga linnaosa ning palju sellest põnevast pärandist on ka kasutuse leidnud. Nimetada võib mõnesid endistest tööstushoonetest kujundatud kortermaju või tsaari-aegsete, suurte roheliste hoovidega tehaseteenistujate kortermajade renoveerimist.
Seni Kalamajas, Pelgulinnas ja veidi ka Pelgurannas aset leidnud vanade hoonete renoveerimine ja uute rajamine on järjest enam Kopli poole nihkunud. Üha enam on vallutatud alasid, mis seni olid unarusse jäänud. Pole mingit kahtlust, et “tulejoon” lõpuks Kopli ümber kokku tõmbub ja selle asumi endasse haarab. Jääb siis loota, et suur arendamine ka ilusti keskkonda ja piirkonna eripärasid arvestab.
Teha veel palju
Tallinn on linn, kus on tegelikult veel palju ära teha. Aina kallineva kütusehinna valguses turg seda ka toetab, sest inimesed eelistavad üha enam linnas elada ja buumi ajal lähivaldadesse kolinutest osa on tagasi tulemas.
Samuti meeldib inimestele huvitav, põnev ja hubane elukeskkond, mida neis asumites on läbimõeldud ja vastutustundliku arendustegevusega võimalik ka saavutada.
Seega ennustan, et neist asumitest saavad järgmised Kalamajad, Kassisabad ja Uued Maailmad, sest kõik vana säilib, kui tema eest hoolitseda.
Artikkel ilmus www.epl.ee