Kuidas saab äripinna üürileandja kaitsta end üürivõlglaste eest

Seoses raskete aegadega majanduses on järjest tavapärasemaks muutunud see, et üürileandja leiab end üks hetk olukorrast, kus üürnik on võlgu mitme kuu üüri ning selgitusi nõudma minnes leiab üürileandja eest tühja ruumi, millest mõnikord on isegi põrandaliistud kaasa võetud. Võib öelda, et 100% garantiid ei ole kunagi, et just teiega nii ei juhtu, kuid alati on võimalusi, mis aitavad minimeerida üürirahast ilmajäämise ohtu.
Korrektne üürileping
Esimeseks kõige olulisemaks punktiks on koostada korrektne üürileping, mis sisaldab endas poolte (isiku)andmeid, mõlema poole õigusi-kohustusi, üürisummat ning kõrvalkulusid (elekter, vesi, küte, halduskulud jms), tasumise tähtaegasid ning lepingu kehtivuse aega (tähtajaline või tähtajatu leping), lepingu ülesütlemise korda jms. Kirjalikule dokumendile on hiljem vaidlustes alati lihtsam toetuda ning selle pinnalt nõudeid esitada.
Tagatisraha
Majandusliku kindlustunde osas on suureks abiks tagatisraha nõudmine üürilepingu sõlmimisel, sest leping ei ole ka siin abiks, kui üürnik kolib välja ja jätab maha kolmekuuse üürivõla.  Tagatisraha ehk deposiidi küsimine on pikaajaline praktika paljudes riikides, kaasa arvatud Eestis. Deposiit on mõeldud üürileandjale garantiiks juhtudeks, kui üürnik on sattunud kas makseraskustesse või kahjustanud ruume või nende sisustust. Praktikas on üsna levinud, et üürnik tasub lepingu sõlmimisel ühe kuu üüri ning lisaks veel kas ühe või kahe kuu üüri tagatisena. Võlaõigusseaduse § 308 alusel on üürileandjal õigus nõuda tagatisrahana maksimaalselt kuni kolme kuu üürisumma. Tagatisraha üldjuhul tagasi ei maksta, vaid kasutatakse tasaarveldamist (näiteks kui tagatisraha on kahe kuu üürisumma suurune, siis viimased kaks kuud enne üürilepingu lõppemist üürnik üüri ei maksa vms). Tagatisraha mahaarvamise ükskikasjad on lepingupoolte kokkuleppe küsimus ning soovitatav alati ka kirjalikult vormistada.
Aga mida teha siis, kui tagatisraha ostutub üürniku jaoks liiga koormavaks? Üürileantava pinna kuuüür võib ulatuda 0 eurost kuni neljakohaliste numbriteni. Vastvalt sellele võib tagatisraha suurus kõikuda mõnest eurost kas või näiteks 20 000 euroni. Kiire matemaatika näitab, et summa, mille üürnik peab korraga “lauale käima”, võib ületada väiksemate ettevõtete aastakäivet. Kui kahe-kolme kuu üüri nõudmine tagatisena on liiga koormav, on ainsaks võimaluseks tulevast üürnikku usaldada ning riskida võimalusega, et võite kanda rahalist kaotust. Loomulikult alati säilib üürileandjal võimalus öelda potentsiaalsele üürnikule “ei” ning jätta üürileping sõlmimata.
Taustakontroll
Üheks lisakaitsevahendiks, mida sageli ei kasutata, on üürniku põhjalik taustakontroll. Tänapäeval ei pea info saamiseks mööda ametiasutusi jooksma, piisab kui külastate Ametlike Teadaannete, Krediidiinfo või Äriregistri (juriidiliste isikute puhul) kodulehte ning esitate online päringu, veendumaks kas üürnikul esineb (maksu)võlgasid või mitte.
Paljudes riikides on levinud soovituskirjade küsimine nii tööandjalt kui ka endiselt üürileandjalt. Soovituskirja nõudmise asemel võib taustainfo saamiseks kontakteeruda nii tööandja kui ka eelmise üürileandjaga. Lisaks ei tasu karta küsida üürniku enese käest tema eelmisest asukohast lahkumise põhjuseid, hetkelist majandusseisu ning lasta rääkida tulevikuplaanidest.
Kokkuvõtteks võib öelda, et üürileandjal tasub kasutada iseenda ratsionaalset mõtlemist ning jõuda selgusele, kas üürniku tegevus ning tulevikuplaanid annavad alust loota pikaajalisele koostööle või on viimane määratud juba sõlmimise hetkest hukule. Tasub meeles pidada, et kohtu kaudu tsiviilmenetluses õiguse nõudmine on üsna aeglane ja vaevarikas tegevus.